Vägisi uuele kodumaale

Minu nimi on Anna ja mul on Eesti pass, milles on vale sünniaasta, -kuu ja –päev – 11. veebruar 1937. Põhjus on selles, et sattusin koos vanema õega Eestisse sõja ajal, kui meid koos laagrisse viidi. Sattusime Kloogasse. Olin veel väga väike ega mäleta sellest ajast midagi. Esimesed mälestused pärinevad mul aastast 1944, kui elasin juba Eestis kasuvanemate peres. Lapsepõlve mäletan vaid nende jutust.

1942. aastal veeti Kloogast ja arvatavasti mujaltki noori Saksamaale tööle. Tööorjusse viidi ka minu õde. Et mina olin veel väga pisike, pidin temaga kaasa minema. Peale minu oli etapis veel teisigi lapsi. Päris kindlasti ei oleks ei mina ega nemadki seda rasket ja pikka teed eluga läbinud. Kui rong Rakvere raudteejaamas peatus, informeeriti lähimate asulate ja külade elanikke olukorrast, millesse olime sattunud, lootuses, et leidub häid inimesi, kes väikelapsed rongi pealt oma hoolde võtaksid. Ja lahkeid inimesi leiduski, nii mõnedki pisipõnnid leidsid endale uue kodu ja uued vanemad.

Mina sattusin juba tsaariajal Eestisse elama asunud vene intelligentide perre. Kuulsin neilt, et kui mu õde mind kasuemale üle andis, ütles ta vaid, et minu nimi on Anna ja et me oleme pärit Tuula lähedalt Beljovi linnast. Olin väga haige, üleni ekseemi täis ja õde palus veel mu ema, et mind maetaks samas kleidis, mis mul tollal seljas oli.

Lisaks minule oli peres veel kaks poisslast, kes mulle vendadeks said. Ellujäämise eest olen arvatavasti tänu võlgu arstist kasuisale, kel õnnestus mulle tervis tagasi anda. Ega ma teda tollest ajast eriti hästi mäletagi.

Isa oli arstina värvatud Saksa armeesse ja ta läks taganevate sakslastega kaasa, sest arstieetika ei lubanud tal jätta haavatuid patsiente arstiabita. Tagasi jõudis ta alles 1947. aastal. Sõja lõppedes istus ta sõjavangilaagris ning koduteegi pärast vabastamist võttis oma aja. Loomulikult taheti teda paugupealt saata Siberisse lunastama süüd kodumaa eest. Õnneks astusid vahele kohalikud tehasejuhid ja kommunistid, kes teatasid NKVDistidele, et nii hea arst kulub neile ära Eestiski, et ilma temata ei tule nad kuidagi toime. Nii õnnestuski minu uuel perel kokku jääda. Teenistust Saksa armees siiski ei unustatud: hoolimata teenetest - ta oli kohalike hulgas äärmiselt populaarne tohter - ei leidnud tema töö Nõukogude ajal mingit tunnustust.

Ei tasu vist mainidagi, kui raske oli meie emal ilma isa abita toita ja riietada lisaks endale veel kolme last. Aga ta tuli toime. Ei teagi, millest, kas üle elatud rasketest aegadest või millestki muust, olin väga väikest kasvu ning mu vanust oli seepärast väga raske kindlaks määrata. Nii kirjutatigi siis lapsendamisel minu sünnitunnistusse sünnikuupäevaks 11. 02. 1937.

Lõpetasin eesti kooli ja läksin edasi õppima medkooli, mille samuti lõpetasin. Kuni pensionieani töötasingi kogu elu õena. Siiski võin öelda, et olen kakskeelne – kodus räägiti omavahel sageli vene keelt ja vene kirjandusklassika oli väga hinnas – seda loeti kamina ees sageli ettegi.

Viiekümnendate aastate lõpus õnnestus mul taastada side veresugulastega. Selgus, et elus oli mu vend, keda ma üldse ei mäletanud. Ka õel Galjal õnnestus Saksamaalt eluga koju naasta. Kuuekümnendate aastate algul käisin neil esimest korda Beljovis külas. Võrreldes Eestiga oli sealne elu väga jube. Enam kui viisteist aastat pärast sõja lõppu elas osa võitjarahvast ikka veel muldonnides. Poodides valitses täielik tühjus. Kahju hakkas neist inimestest, kelle raskused ei lõppenud sõja ja taastustööde lõpuga.

Sellest ajast olen sugulastega olnud pidevalt kirjavahetuses. Käisime üksteisel ka regulaarselt külas. Galja on juba meie seast lahkunud ja mul on kahju, et tema viimane Eestis käik jäi kaheksakümnendate aastate algusesse. Oleksin talle kangesti tahtnud näidata elu Eestis pärast taasiseseisvumist...

Püüdsime ka koos kasuvanematega saada toetust või hüvitust Saksa Liitvabariigilt, sest olin ju ikkagi olnud koonduslaagris. Paraku ei õnnestunud meil leida minu laagrisse saatmise kohta ühtegi dokumenti. Neid polnud ei Beljovis ega ka Eesti ja Saksamaa arhiivides. Mis seal ikka, eluga Eestis ja uue perega olen rahul niigi. 
Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond