CECILIJA RASA UNT (Ivanauskaite)
Nooruslik kergemeelsus ja uudishimu...

Sündisin  1939. a. Jurbarkase linnas Leedumaal. Lapsepõlv oli tihedalt seotud katoliku kirikuga. Lapsepõlve ja nooruse ajast on mul palju mälestusi.
Eestisse tulin 1960. aastal koos värske abikaasa Ants Untiga, kes samal aastal lõpetas TPI ja mina Vilniuse Ülikooli (leedu filoloogina). Selle otsuse juures mängis põhirolli nooruslik kergemeelsus ja uudishimu ning uue elu loomise perspektiivid. Enne Eestisse saabumist teadsin, et siin on kõrge kultuur, et rahvas on siin vaoshoitud ning nõukogude reziim on neile vastumeelne. Need eelnevad ettekujutused osutusid enam-vähem tõeks. Kuid ka üllatusi tuli ette iga päev.  
Meie kooselu esimesed päevad kulgesid Kallaste linnas venekeelses ümbruskonnas, seepärast palusin oma meest, et sõidaksime juba kiiremini  mujale, kus saaksin näha eesti inimesi ja kuulda eesti keelt. Vilnius-Tartu-Viljandi-Suislepa-Kallaste-Türi-Tallinn... Sellist teed mööda veeres minu leedulase kaasavara.
„BABETTE läheb sõtta,“ karjusid viiekorruselise kooli aknast vene õpilased. Noor leedulanna, kes tuli elama Eestisse, töötas vene koolis ja õpetas saksa keelt... Kui kaua?!
Pärast mehe venna pulma Tallinnas hakkasime endale kohta otsima. Üürisime kirstutaolist tuba vene kaluri majas Koplis. Tööd oli võimatu leida. Lõpuks sain kasvatajaks Tallinna internaatkooli Vabaduse tänaval, kus oli jälle palju venelasi...
Siis võeti mind kontrollijana tööle ettevõttesse „Eesti Kaabel“, kus mu töökaaslasteks olid ainult eesti naised ja kus ma pidasin vastu 10 aastat. Kummardan praegugi oma esimeste eesti keele õpetajate – lihtsate vabrikunaiste ees ning pean neist sügavalt lugu. 
Nii mehe Antsu vanemad ja sugulased kui ka eelmainitud eestlased mu ümber suhtusid minusse  lugupidamise ja huviga.
1963. a. sündis esimene poeg Toomas, 1966. a. poeg Marius ja 1971. a kolmas poeg, kes sai isa järgi nime Ants. Meie pere keeled oli eesti ja leedu keel. Kuid pereringis kõlasid ka inglise, saksa, vene, rootsi, soome keeled, sest keegi meist kas oskas või siis parajasti õppis neid.
Alates 1980. aastast olen olnud Eesti Leedulaste Ühenduse tegevliige ning aastast 1995 ELÜ esinaine.
Osalesin aktiivselt Eesti Rahvaste foorumil 1988 a., hiljem Rahvarinne ja Leedu Sajudise konverentsidel.
Olen tõlkinud mitu raamatut eesti keelest leedu keelde ja koostanud Eesti-Leedu vestmiku. Viimane töökoht oli mul esimeses Leedu Vabariigi saatkonnas Tallinnas (1990-1994). 
2002. a. sain Eesti rahvastikuministri aukirja, teenete eest Leedumaale autasustati mind Rüütli Risti ordeniga (16.02.2004) ning kuldse autähega ELÜ 25. tegevusaasta juubeli puhul.

Loomulikult suhtleme kõik minu leedu sugulastega ja noorpõlvesõpradega ning külastame neid peaaegu igal aastal.

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond