Aleksandra Solovjova-Kull
Olen oma koha elus leidnud 
Minu nimi on Aleksandra Solovjova-Kull, sündisin 1949. aastal, rahvuselt olen ma venelane, kodakondsus mul puudub, aga ega see mind eriti murelikuks ei tee, sest pean ennast „maailmakodanikuks“.
Eestis olen elanud poole oma elust, alates 1979. aastast, seepärast otsustasingi jagada oma mälestusi sellest ajast, sest minu elu laabus siin, ja üldiselt, õnnelikult, ning nagu mulle tundub, mu elu kirjeldus pakub huvi ka lugejatele. Muidugi juhul, kui käesolev käsikiri trükivalgust näeb.
Enne Eestisse jõudmist elasime ema ja vanaemaga Venemaal, Rostovi oblasti soolastepis. Ema oli kooli õppealajuhataja, andis ajaloo ning saksa keele tunde. 16-aastaselt astusin Rostovi kunstide kooli teooria ja kompositsiooni osakonda. Mulle meeldis Rostov, mitmepalgeline ja paljukeelne lärmakas linn, imekaunis Doni jõgi, millel me sõpradega harrastasime purjesporti ning korraldasime purjekamatku. Mõned ehitasid jahtpaate ise. (Toona võisid kõik seda harrastada, aga nüüd on see üks kalleimaid spordialasid nii Vene- kui ka Eestimaal).
Kooli lõpetamise järel sain suunamise tagasi kodusovhoosi „Gigant“ ning töötasin ühe aasta (1969 – 1970) muusikakoolis, mille olin varem ise lõpetanud. Samal aastal suri vanaema, jäime emaga kahekesi.
Lapsest peale olen loonud laule ja luuletusi, mida avaldati Donimaa ajalehtedes ning kanti ette kohaliku Kultuuripalee laval. (Enne seda lõpetasin kooli kuldmedaliga, kusjuures eriti meeldisid mulle humanitaarained: kirjandus ja võõrkeeled).
Kuid pärast viit aastat Rostovis hakkas mul „Gigandis“ igav, tekkis soov uute sõprade järele, tahtmine suhelda huvitavate inimestega, igatsus kõige selle järele, mis tõmbab ligi teadmisjanulisi, elujõust ja soovidest pakatavaid noori inimesi.
Õppimine oli mulle alati meeldinud, õpingute ajal Rostovis käisin prantsuse ja itaalia keele kursustel, mis meeldisid mulle väga. Niisamuti meeldis mulle Leningradi linn, kus 1970. aastal asusin õppima Krupskaja-nimelises Kultuuriinstituudis. Nõnda tutvusingi oma esimese abikaasaga. Meil oli palju ühiseid huvisid, palju sõpru, kuulusime „kuuekümnendate põlvkonda“, vaimustusime A. Voznesenski, R.Roždestvenski, J. Jevtušenko, B. Ahmadullina luulest, autorilaulust ja prantsuse chanson’ ist, „biitlitest“, kuulasime „Mašina vremenit“ ja „Akvariumi“, meie ebajumalateks olid A. Makarevitš, V. Võssotski, B. Okudžava, M. Tariverdijev ja paljud teised XX sajandi kultusisikud. Elasime kord ühikas, kord üürikorteris, väga vaeselt, kuid lõbusalt. Mitte kunagi ei unune, kuidas ühiselamu komandant VLADIMIR ILJITŠ korraldas õhtuti haaranguid üliõpilastele, kes kuulasid Võssotskit ja lugesid „samizdati“ Solženitsõnit. Ta võttis kõik selle ära, ähvardades meid nii ühikast kui ka instituudist väljaheitmisega. (Ise aga kuulas ja luges kõike seda õhtul oma ubrikus). Tol ajal oli Leningrad väga, isegi ülemäära ideologiseeritud linn, mul sai Lenini ja Krupskaja paksude köidete konspekteerimisele ajaraiskamisest villand, mistõttu õppimine mainitud kõrgkoolis mulle erilist rõõmu ei valmistanud, kuid Piiter ise oli meiesuguste provintslaste jaoks kui muinasjutt ja ülikool iseenesest.
1972. aastal sündis meie tütar Margarita, mul tuli tagasi ema juurde „Giganti“ minna, mees aga võeti kohe peale instituudi lõpetamist sõjaväkke. Kui ta kahe aasta pärast tagasi tuli, ei sujunud ega klappinud enam kõik, kuigi me elasime veel mõne aasta koos ema ja tütrega, töötades pedagoogidena muusika- ning üldhariduskoolis. Perekonnaelu pudenes silmanähtavalt ning sai selgeks, et seda tuleb kardinaalselt muuta. Lõppude lõpuks otsustasime heaga lahku minna ning mees sõitis oma kodulinna Kostromasse.
Eestist ma teadsin muidugi raamatute kaudu, kuid mul ei olnud aimugi, et kunagi asun siia elama. (Oli veel üks huvitav kokkusattumus – esimene kooriteos, mille õppejõud mul instituudis selgeks õppida lasi, oli G. Ernesaksa „Mu Isamaa“.  Niisiis mu koorilauljad laulsid prohvetlikult: „Milline õnn on elu, elatud kodumaal Eestis!“ (nagu see vene keelde tõlgituna kõlas).
Järgnevalt määras kõik kindlaks Tema Kõrgeausus Juhus: Tallinnas elas ema lapsepõlvesõbranna, ema käis tal külas ning jutustas sellest imelisest linnast palju huvitavat. 1975. aastal sõitsin Tallinnasse kaasa. Nägin Tallinna oma silmaga ning mul sõna otseses mõttes „ sõitis katus ära“. Harjumatu range arhitektuur, kirikud, tornikiivrid, mõõdukas rahulik elurütm (pärast meeletut Rostovit), soojade kaneelisaiade ja kohvi lõhn, maitsev „Vana Tallinn“ ning naljakas Vana Toomas Raekoja tornis ja muuseumid, muuseumid … Püüdsin kõike näha ja uusi muljeid ammutada. Mäletan, millise üllatusega maitsesid muusikakooli õpetajad ja õpilased „Pepsi-Colat“ ja proovisid tavalist nõukogude närimiskummi – Baltimaad tundusid meile välismaana ning näis, et just nii „valged inimesed“ elavadki. 1977. aastal, pärast teist reisi Tallinnasse, otsustasin kindlalt, et ükskõik kuidas, aga me peame asuma ümber Eestisse. Oli vaid üks võimalus – korterite vahetus. Oli väga raske ema nõusse rääkida. Asi oli selles, et just nagu kõik nõukogude komnoored, nii oli ka mind kasvatatud veendumuses, et Venemaa on kõikide Nõukogude Liidu vabariikide „vanem õde“ ning kui eestlased venelasi just lausa ei armasta, siis vähemasti heatahtlikult suhtuvad nad neisse küll. Kuid ema, kes ajaloolase ja kooli partorgina taipas poliitikast rohkem kui mina, arvas teisiti. Ta aimas ette, missugused veealused karid meid Eestisse kolimisel ees ootavad ega tahtnud sellega kuidagi päri olla. (Paljud tema kartused osutusid aastaid hiljem tõeks, kuid sellest allpool). Otsustavaks argumendiks osutus see, et Eestis elame mina ja ema tütretütar oma elu edukamalt ja huvitavamalt kui Vene provintsis. Ema sõbranna abiga õnnestus meil ajalehes „Vetšernij Tallinn“ kuulutamisega võrdlemisi hõlpsasti vahetada ema korter Tallinna eeslinna, Vaida asulasse, kus oleme elanud 1979. aasta juulikuust, seega juba 32 aastat. (Ette tõtates ütlen, et ema uues paigas ei kohanenudki – kõik oli siin võõras, vaimselt sobivad sõbrannad jäid Venemaale, siin niisuguseid ei olnud. Ema oli vägagi suhtlemislembene, aga siin valitsev „üksiktaluniku“ mentaliteet, mis kohustab igaüht iseenda eest väljas olema, jäi talle arusaamatuks).
Mehega olime endiselt head sõbrad, sõitsime sageli teineteisele külla ja aitasime üksteist, kuidas oskasime, kuid kui algas „metsik kapitalism“, ei saanud ta seda ainelistel põhjustel enam teha. Meie elasime mõnevõrra jõukamalt ja käisime tütrega sageli vanas vene linnas Kostromas, et külastada mehe uut perekonda.
Minu esimesed muljed Eestist olid väga meeldivad: uue õppeaasta alguseks leidsin tööd Tallinna 41. koolis, avasin seal akordeoni- ja bajaaniklassi, korraldasin õpetajate ja õpilaste kunstilist isetegevust. Selles koolis meeldis mulle kõik –  aknast avanev vaade lahele, minu uued „eestivene“ õpilased, sõbralik õpetajate kollektiiv eesotsas direktori L. D. Kalatskajaga. Ma ei unusta iial suurepäraseid pidusid, juubeleid ja „kapustnikuid“, mida me bajaani saatel korraldasime! Koos mõtlesime välja stsenaariume, paroodiaid, joonistasime sõbralikke sarže ning just selles koolis, mida enam ei ole, tekkisid mul esimesed sõbrannad ja sõbrad: A.N.Kamenik, A.M.Krõlova (Karjamaa gümnaasiumi praegune direktor), I.V.Karamkova. V.V.Sõtnik, kes 80. aastatel oli Pioneeride Maja direktor, suvel juhatas Gagarini nimelist ja „Dvigateli“ pioneerilaagrit, kus mina töötasin muusika alal ning ema ja tütar ning truu koer Bim said looduses puhata. Nende suurepäraste inimestega oleme sõprussuhetes tänini ja koos peame pühi. 1979. aastal läks tütar Vaida 8-klassilise kooli esimesse klassi, aga mina asusin sellessamas koolis kohakaasluse alusel tööle, andsin vene klassidele (tol ajal oli kool kakskeelne) laulmise tunde ja avasin akordeoni-, bajaani- ja klaveriklassi.
Esimene üllatus oli see, et muusikaklassi kõige esimeseks õpilaseks osutus 7-aastane eestlanna Ragne, kes vene keelt sugugi ei mõistnud, aga mina, kes ma olin Eestis vaid 2 kuud elanud, loomulikult ei suutnud suhelda temaga eesti keeles. (Kuigi tõe huvides tasub märkida, et kolimiseks valmistuma hakkasin juba Venemaal – omandasin vajalikud õpikud, sõnastikud, vestmikud ning isegi kirja Vaida kooli direktorile kirjutasin eesti keeles nii, kuidas oskasin). Tung muusikaklassi astuda oli suur nii vene kui ka eesti õpilaste seas ning esimese asjana koostasin rakendusliku vestmiku, mis koosnes muusikalistest mõistetest ja terminitest. Ajapikku vestmik laienes ning uuel, 1980. aastal suutsin juba päris hästi suhelda nii eestlastest õpilastega kui ka kohalike elanikega, tõsi, esialgu vaid olmeteemadel. Õpetajatega kohalikus koolis kujunesid soojad suhted – nemad aitasid mul uue kodumaa keerukat keelt omandada. tegelesin sellega hea meelega, sest mitte keegi mulle survet ei avaldanud. (Võib-olla just selle pärast hilisematel sundeestistamise ja assimileerimise aastatel ma ei kulutanud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti uksi eesmärgiga saada ihaldatud „sinine pass“ – tuli ju selleks sooritada eksam, aga mina olin harjunud ise eksameid vastu võtma. Alguses oli natuke piinlik, hääletasime ju kogu perega Eesti iseseisvuse poolt, pealegi olin juba abielus põliseestlasega. Mispoolest ma siis ei sobi Eesti riigile ega vääri kodakondsust? Aga hiljem kadus mul soov Eesti kodakondsust saada, ma lakkasin selle pärast põdemast ja nii elangi oma „uhkes kodakondsusetuses“).
Niisiis, eestlastest õpetajad ei naernud mitte kunagi minu kõnekeele vigade üle, viisid mind muuseumidesse ja Eesti Draamateatrisse. (Esimene etendus, mida seal vaatasin, oli A. Kruusvalli „Pilvede värvid“). Nõnda siis ei tekkinud esimestel kokkupuudetel eestlastega mitte mingeid probleeme: sel ajal elasime sõbralikult oma väikeses külas, tähistasime üheskoos  pühi meie sööklas või klubis „Patika“ ning mitte keegi ei hõõrunud mitte kellelegi nina alla „viiendat punkti“. Külg-külje kõrval elasid ja töötasid koos eestlased, venelased, valgevenelased, ukrainlased ja teiste rahvuste esindajad.
Eriti suur teiste vabariikide elanike sissevool oli tajutav 1980. aastal seoses olümpiaregati ettevalmistamisega. Ausalt öeldes ei olnud põliseestlased sellega kuigivõrd rahul ning ma mõistan neid, sest enamus sissesõitnuid olid ehitajad, töölised parema elu otsinguil, olemuselt marginaalid, kes ei tahtnud mitte midagi teada ei eestlaste sajanditega kujunenud elukorraldusest, ei eestlaste kultuurist ega kirjandusest, rääkimata eesti keele õppimisest. Mul on siiani häbi mõnede oma kaasmaalaste pärast, kelle suurriiklikud vaated kandusid üle nende lastele, minu õpilastele. Seega võib täiesti mõista eestlaste sallimatust niisuguse seltskonna vastu, kelle kõnepruugis (liiatigi veel laste juuresolekul) leiab kasutamist mittenormatiivne sõnavara, ent just seesugune „tulnukate“ kategooria asustas ajapikku terve linnasuuruse rajooni, Lasnamäe. Ja kui palju ma ka seletasin lastele ja nende vanematele, et ei tohi „oma määrustikuga võõrasse kloostrisse tükkida“,  oli kõik see asjatu. (Selleks ajaks olin mõistnud seda, mille eest hoiatas ema – me ei ole mitte mingid „vanemad õed ja vennad“, vaid kutsumata tulnukad hoopis teistsugusest, eestlastele võõrast maailmast. Ent mitte keegi ei võinud toona oletadagi, et meid kõiki nimetatakse „tibladeks“ ja „okupantideks“ ja sõimatakse teiste solvavate hüüdnimedega, kuigi võib puhtmõistuslikult võib aru saada, et selleks on võimeline vaid harimatu ja tigestunud mass, kohalik lumpen, kes läks kaasa oma valelike „juhtide“ üleskutsetega „plats puhtaks“ lüüa. Intelligentsed eestlased nii ei arva, mida kinnitab ka Juhan Viidingu näide, kus vabatahtlikult lahkus elust suurepärane luuletaja, kirjanik ja aus inimene).
Seoseks teravaks muutunud ja hambad hellaks teinud kurikuulsa „rahvusküsimusega“ tahaksin tuua esile mõne rea minu lemmikkirjaniku Maimu Bergi romaanist „Ma armastasin venelast“ (Svetlan Semenenko, meie hilisema suure sõbra suurepärases tõlkes) [Tagasitõlge vene keelest: „Armastus ja tunded jäävad väljapoole rahvuse raame. Kui tuli MEIE aeg ning paljud meie iseseisvas ühiskonnas hakkasid selgitama, mistarvis meile need venelased, kirjutasin mina PROTESTIROMAANI, astudes teadvustamata vihkamise vastu. Tahtsin öelda: Eesti saab vabaks siis, kui me vabaneme kompleksidest, siis, kui me saavutama hingelise vabaduse. Vabaduse jaoks tuleb küpseks saada.“  Aga kas tänane Eesti on vabaduseks küps ja kas üldse kunagi saab küpseks, see on, nagu öeldakse „suur küsimus“ …
Antagu mulle see lüüriline kõrvalepõige andeks. Tulgem tagasi eelmise sajandi 80. aastatesse. Töötasin endiselt kahes koolis ja Pioneeride Majas silmapaistva pedagoogi ja entusiasti Viktor Sõtniku juhtimisel, töötasin palju ja rõõmuga, lõin laste segakollektiive – instrumentaal- ja vokaalansambleid linna ja Vaida lastest. 1986. aastal esinesid minu kasvandikud Kesktelevisiooni saates „Lõbusad noodid“ Moskvas. Nad esitasid kaks laulu. Vokaalansambel esitas minu „Noore muusiku laulukese“ ja eestlasest solist „Minu kodu“, kusjuures neid saatis meie akordeoni-, bajaani- ja flöödiansambel koos klaveri ja löökriistadega. Oli suur aplaus, palju meenekingitusi. Nüüd juba täiskasvanuks saanuna meenutavad toonased esinejad vaimustunult kaunist Moskvat ja kõike sellega seonduvat. Juhtus nii, et samal ajal sai minu 14-aastane tütar aktivistina auhinnaks tuusiku üleliidulisse pioneerilaagrisse „Artek“ sellesama Viktor Sõtniku kaasabil. Seal mu tütar esines palju, ta tutvustas  eesti rahvarõivaid kandes teiste vabariikide koolilastele eesti muusikat, luulet ja laule. Mälestuseks Eestist jäid „Artekki“ meie nukud, suveniirid ja eepose „Kalevipoeg“ kinkeväljaanded. Uusi sõpru ja muljeid sai tüdruk palju, kuid neid tumestas just neil päevil aset leidnud Tšernobõli tragöödia.
1980. aastatel tutvusin (ja tutvustasin neid ka oma suureks sirgunud tütrele) paljude andekate Tallinna bardide ja luuletajatega, kes tavaliselt käisid koos Ehitajate Kultuurimajas Endla tänaval või tehase „Volta“ klubis ning esitasid oma loomingut ka Tallinna lavadel: Boris Štein, Jevgeni Ponomarjov, Vjatšeslav Rabotšev, Maša ja Miša Kultajev, Olga Gužvina, Andrei Tantsõrev, Olga Titova, Anna ja Andrei Škvorov, duett Jelena Rautšik ja Irina Klentšištševa, Vitali Šnaider, Igor Mihhailitšenko ja Marina Tervonen. (Mõni aasta hiljem annavad nad koos minu tütre Ritaga ühiselt välja plaadi lauludega Marina kirjutatud luuletekstidele). Erilise armastuse ja kurbusega meenutan luuletajannat Tamara Zozuljat, kelle külalislahkes kodus käisid ju koos tuntud ja algajad luuletajad, kellele ta andis kätte „tuusiku ellu“. Just tema juures mul õnnestus tutvuda suurepärase luuletaja ja tõlkija Svetlan Semenenkoga, kes haruharva meie kooskäimistel osales ja siis ka hoidis seal omaette, nagu kohane hoopis teistsugusel tasemel luuletajale. Mööduvad mõned aastad ning neist saab lahutamatu kolmik – Svetlan Andrejevitš, Olja Titova ja Rita Solovjova. Kahjuks lahkus Tamara 1980. aastal elust ja meie avameelsed istumised tema kodus lakkasid. Bardiliikumine oli 1980. aastatel Tallinnas veel stiihiline ja laialipillatud – kitarrimehed esinesid üldistel kontsertidel, „soljankadel“, läbisegi romansside, maitselageda popmuusika ja rokiga. Olukord ei olnud normaalne, tahtnuks eraldi kontserte puhtalt bardižanris. Tütar mängis selleks ajaks juba päris korralikult kitarri ning tundis praktiliselt kogu autorilaulu klassikat. Tallinna Noorte Initsiatiivi Keskus korraldas 1988. aastal 1. Üleliidulise isetegevuslike lauluklubide festivali, millel meie autorid-esitajad riskisid esineda, teenides ära mitmeid aukirju ja kiitusi festivali žüriilt, kuhu kuulusid niisugused antud žanri korüfeed nagu V.Dolina, A.Mirzojan, J.Kukin, J.Kljatškin jt. Edust innustununa asusid meie bardid looma oma isetegevuslikke lauluklubisid („Vtornik“, „Avtorina“, „Kaplja“) ning esinema suurtel festivalidel Eesti- ja Venemaa linnades, hiljem ka Lätis.
Lähenes uus aastakümme – „verised üheksakümnendad“. Augustis 1991 ootas mind teine, seekord ebameeldiv üllatus. Jõudnud tööle, Vaida kooli, märkasin mõningate kolleegide-õpetajate vaenulikku näoilmet. Minu küsimusele, mis juhtus, vastati: „Aga kas sa siis ei tea?! Mine parem OMA tanke tervitama!“ Olin rabatud, sest tõepoolest ei teadnud Moskva sündmustest mitte midagi. Olin vaid kuulnud, et seal on toimunud putš, päevakorral on võimalik võimuvahetus ning sellest tulenev, mis kindlasti ei jäta puutumata ka Eestit. Kuid niisuguse solvava avalduse järel ei olnud mul tahtmist mitte kellelegi mitte midagi tõestada. Kasakapäritolu tõttu süttin ma kergelt, jalamaid kirjutasin lahkumisavalduse omal soovil. Ja läksingi „eikuhugi“, kindlustamata „varutagalat“, kuid ka koolijäämisel ei olnud niisuguses olukorras mõtet. Toompealt puhusid roisutuuled, „okupantide“ vaenamise ja sallimatuse poliitikale anti aina hoogu, selge muidugi, et „kala hakkab mädanema peast“. Sellepärast võtsingi teate NSV Liidu kokkuvarisemisest vastu ilma vaimustuseta, sest ma nägin ette kõike, mis hakkab toimuma (ja toimuski) – ega ma instituudis asjata poliitökonoomiat õppinud. Algasid massilised vallandamised-koondamised, mis kestavad tänini, kusjuures „ajalooratas“ ei sõitnud halastamatult üle mitte ainult „teisejärguliste venekeelsete“ saatustest, vaid ka „elu peremeestest“, kes nii väga ihaldasid iseseisvust, olid valmis nii hardunult süütama küünlaid „Balti ketis“, toituma kartulikoortest ega suuda ka selle nimel püksirihma pingutada. Tööpuudus, solvumistunne oma tarbetuse pärast ning nende tulemusel toimunud haigestumised, infarktid ja surmad tabasid paljusid. Eriti haavatavad ja „õrna nahaga“ on kunstiinimesed – kui paljusid neist tuli mul neil aastatel matta! Sel ajal õppis tütar Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis, kaks kursust möödusid normaalselt, ent ühtäkki kolmandal kursusel lakati vene üliõpilastega vene keeles suhtlemast. Kuidas aga õppida harmooniat, polüfooniat, muusikaliteratuuri ja teisi teoreetilisi aineid võõras keeles? Ei saa ju õhtul venelasena magama minna ja hommikul eestlasena üles ärgata! Õnneks oli tal suurepärane pedagoog Peeter Kardna, tänu kellele tal õnnestus kool siiski lõpetada, saades estraadi-džässi osakonna diplomi. Ta oli õppinud korralikult mängima klaverit, kitarri ja flööti ning sai hilisemas elus võimaluse armastatud erialal tegutseda, ühitades meeldiva kasulikuga. Peetri enda saatus ei vääri kadestamist – ta koondati koos musikoloogist abikaasaga, võlgade tõttu kaotasid korteri ning nüüd virelevad kodutute varjupaigas. Muide haiget, kühmuvajunud ja purjus Peetrit ei tundnud ma kohtumisel äragi. Vaat' niisugune on kurikuulsa „iseseisvuse“ hind! Ent ärme sukeldume „poliitilistesse sügavikesse“, kõigil on niigi kõik selge. Tulen tagasi oma elu juurde nendel aastatel, mil meie elu ei olnud läbinisti sünge, vaid sel oli ka positiivne külg. Huvitava loo pakub tutvumine minu tulevase eestlasest mehega. Tema nimi on Aldur Kull, 80. aastatel ta töötas OBHS-i uurijana majori auastmes ning me tutvusime temaga … tema pulmas, mida peeti sovhoosi sööklas. Minul paluti korraldada meelelahutuslik pool, mängida akordeoni. Oli kärarikas ja lõbus, me tantsisime, lauldi vene ja eesti laule, mängiti naljamänge. Peigmees ja pruut olid hästi riides, ilusad ja õnnelikud. (Kummagi jaoks oli tegemist teise abieluga ja mõlemal olid oma lapsed). Aldur palus mind magnetofonimuusika saatel tantsima ja oli vaimustuses, kuidas küll vene naine mängib mistahes muusikat, kust ta küll teab niipalju eesti laule. (Ta näis olevat unustanud, mis asjus lõbutsemine käib, hiljem tunnistas, et juba siis armus ta minusse). Kes võis arvata, et aastate pärast liidab saatus meid üheks perekonnaks! 1990. aastate alguses töötasin saatejuhina Raadio Tallinnas (nüüd Raadio-100) Mulle kui hariduselt muusikateadlasele tehti ettepanek valmistada ja anda eetrisse kolm muusikasaadet: klassikast, rahvamuusikast ja autorilaulust. Ja veel, kui džässi rubriigi alalised saatejuhid A. Tsukerman ja M. Vladislavlev olid sõidus, siis ma asendasin neid, sest teadsin džässist palju ja olin alati džässi armastanud. Saateid tuli kaua ja tõsiseltette valmistada, töötades väheste veeringute eest, ent töö oli ometi huvitav ja pealegi millestki pidi ennast ju ära elatama. Minu saateid kuulasid tuttavad ja endised õpilased, kes esitasid teinekord riukalikkegi küsimusi, millele tuli vastata otse eetris, käigupealt, täpselt ja erudeeritult. (Tasapisi läks see raadiojaam hingusele, harivad saated osutusid tarbetuiks, eetrist kostis nii päeval kui öösel üksnes labasevõitu popmuusika, see aga ei olnud „minu formaat“ ning ma läksin ära).
Ükskord tulen pärast saate tegemist linnast tagasi ja kohtan Vaidas Aldurit. (Tutvumisest oli möödas juba 7 aastat, kuid kogu selle aja toimusid kohtumised möödaminnes: „Tere!“ – „Tere!“). Ta andis teada, et oli just sellel päeval sattunud kuulma mingit vene raadiojaama, mille saatejuhi hääl tundus talle tuttav - et ega see mina ei olnud? Vastasin jaatavalt, tema kutsus mind baari šampanjat jooma, mille peale ma ütlesin naljatamisi, et ega see Sirjet armukadedaks tee? Selgus, et nad olid ammu lahus ning ta elab üksi. Baaris vesteldes mõistsin, et ta on hea ja korralik inimene, aga see on meie ajal juba väga palju väärt. Saime sõpradeks, jõime sageli teed koos minu emaga, kellele see mees samuti meeldis; jäi veel võita mu tütre poolehoid, ta oli tol ajal parajasti turismireisil. Kaua aega kurameeris ta minuga nii kenasti, kinkis lilli, teietas kangekaelselt, kui koju saatis. Viimaks tegi ta ettepaneku „meie üksindused ühendada“. Ema survele järele andes ma soostusin sellega. Tütar saabub reisilt, aga ema ei olegi kodus. Küsib siis vanaemalt, kus on ema, aga vanaema vastab: „Läks mehele!“ – „Ah, mis jutt!“ ei usu tütar. Kokkuvõttes, pärast aastast „katseaega“ vormistasime oma abielu Õnnepalees, kus mängisin meile valgel klaveril Mendelssohni "Pulmamarssi". Hoolimata mentaliteetide ja huvialade erinevusest sujus meie elu hästi. Tuttavad imestavad veel tänagi, kuidas mul küll ei õnnestunud kooselu vene mehega, mu lapse isaga, aga eestlasega läheb kõik libedalt? Aga see oli saatus – elame koos juba 17 aastat ja oleme õnnelikud.
Ja sellest ajast algab minu eluloos vöönd, mis on lahutamatult seotud Rita tütrega. Alates 1990. aastatest ei töötanud ma kuskil (sain haledat pensioni pedagoogilise staaži väljateenitud aastate eest ja andsin vahetevahel veidi muusika eratunde), tekkis küsimus: millest elada? Vaba aega oli nüüd rohkem ning me otsustasime andekad luuletajad, muusikud ja autorid-esitajad ühe katuse alla koondada. Nii registreeritigi 1999. aastal ametlikult MTÜ Lauluteater „PEREKRJOSTOK“. Organiseeritud kollektiivina hakkasime saama ainelist abi kultuurifondidelt. Meil oli vahva punane kitarrikujutisega pitsat, oma lipp, mille all ei esinenud meie üksi, vaid ka külla kutsutud tuntud ja huvitavad bardid ja luuletajad Venemaalt, Lätist; hiljem, suhete avardudes käisid meil külalised ka Soomest ja Rootsist. „Perekrjostok“ kogus hoogu, meil moodustus oma vaatajaskond, neil tekkisid oma lemmikud, kelle kontserdid kogusid täissaale, näiteks Timur Fišel.
Sõbrunesime eesti artistide Jaak Johansoni ja Heilo Aadlaga Rakvere teatrist, tänu kellele tutvus meie publik ka eesti autorilauluga. Meie kontsertidel hakkasid käima ka eestlastest vaatajad, näiteks Riho Bauman oma lahutamatu kübaraga - haruldane isiksus, huvitav vestluskaaslane. (Vaat' niisugune on reaalne, aga mitte sunniviisiline integratsioon!). Korraldasime kohalikke ja rahvusvahelisi autorilaulu festivale, oma loomingu õhtuid, lahkunud bardide, luuletajate ja muusikute mälestusõhtuid, mälestatavate hulgas olid V. Võssotski, B. Okudžava, J. Viszbor, M. Tariverdijev, I. Severjanin, osalesime Samoilovi lugemistel Pärnus, andsime välja mälestusheliplaadi andeka B. Kosmatšovi lauludega D. Samoilovi luuletustele. Võimalust mööda korraldasime reise Narva, Moskvasse, Piiterisse, Kaasanisse, kuulsale Grušinski festivalile Volga ääres. Mõned meie andekad autorid andsid välja oma laulude ja luuletuste plaate ja luulekogusid – I. Mihhailitšenko, M. Gofaizen, S. Judin, S. Bai Pärnust, L. Mesropjan Tartust, M. Tervonen koos Rita Solovjovaga, O. Tolmatšova paaris „mees-orkestri“ V. Pozdejeviga, O. Titova, V. Šnaider, S. Jatskina-Blomberg ja paljud teised. Mul endalgi kogunes nende aastatega hulk luuletusi ja laule mu enda luuletustele, mida esitasid laval kas meie artistid (ei karda seda sõna, sest lisaks andele on peaaegu kõigil kas muusikaline või kirjanduslik haridus) või ma ise. 2009. aastal oli mul kolm omaloomingu õhtut. Tütar pani aluse mitmele huvitavale kollektiivile, osa neist olid laste, osa täiskasvanute omad: kitarristide ansambel, bardide trio „K.S.P.“ (Kovalenko, Solovjova, Pozdejev), hiljem rajas meie uue Helsingist pärit sõbra ja džässimehe Jeni Gimeri mõjutusel ka džässansambli, mille iga liige valdab mitut pilli. Selle kõrval kasvatasime ka noorsugu - pianiste, kitarriste, akordeoniste, bajaniste, flöödimängijaid ja lauljaid.
Teleajakirjanik Galina Velman filmis 2003. aastal koos operaatorite meeskonnaga ETV jaoks pika filmi pealkirjaga „Venelased Eestis: saatus ja laulud“. Seal jutustati meie pere lugu, kasutati dokumentaalseid fotosid. Kajastamist leidis ka autorilaulu liikumise ajalugu Eestis ja „Perekrjostoki“ tegevus. Filmi kordasid eesti telekanalid ja STV mitu korda. Eraldi saateid meist tegid „Subboteja“ teleajakirjanikud A. Tsukerman ja M. Vladislavlev, kanalid STV ja „Orsent“. 90. aastate lõpul asusin ema palvel avaldamiseks ette valmistama oma luuletuste ja laulude kogusid, kuigi kujutasin võrdlemisi ähmaselt ette, mis vahenditega võiks desa ettevõtmist teostada – üleskutse sponsoritele ajalehes jäi „hüüdjaks hääleks kõrbes“, oma raha ka ei olnud, väikesed summad, mille andsid kultuurifondid, kulusid sedamaid uutele projektidele ja külalismuusikute tasustamiseks. Mind aitasid kaks fondi: Eesti Kultuurkapital, mis eraldas summast põhiosa, ja kodukoha, Rae valla kultuuriosakond. Nende abiga ja oma suureks rõõmuks ilmus 2003. aastal minu luulekogu „Viiekümnes kevad“ ning 2005. aastal laulik „On vaja, et keegi kedagi armastaks …“, pealkirjastatuna reaga suurepärase luuletaja G. Poženjani luuletusest. Pisut hiljem, noore sõbra, andeka muusiku ja aranžeerija V. Pozdejevi abiga andsin välja audiokassetid ja CD-d enda ja tütre lauludega. Kahju, et selle päevani ei elanud minu ema, kes alati oli minu esimene kuulaja, hindaja ning tsensor. Ema suri 2001. aasta augustis, kaks kuud enne oma 80. sünnipäeva. 
Nagu eelpool kirjutasin, meil tekkis soe sõbrasuhe suurepärase luuletaja ja tõlkija Svetlan Semenenkoga. Temalt saime teada seni tundmatutest eesti luuletajatest ja kirjanikest. Korraldasime mõne tema loomingu õhtud (talle, kes ta tavaliselt oli inimsuhetes vägagi valiv, meeldis meie seltskond väga). Tütar viisistas mõned tema luuletused, ka mina tegin loo „Hommikuse linnu bluus“, mis talle meeldis. Mõnikord ta tõmbus enesesse, teinekord ei kohtunud me kuudeviisi, ent kui ta tuli oma uue luule- või tõlkekoguga, siis toimus pidu. Ta oli väga hea (aga mitte „heakene“) inimene, talle sobis erakordselt hästi ta „hele“ nimi [Svetlan]. Tema oli see, kes kinkis „Perekrjostoki“ traditsioonilisele talvisele rahvusvahelisele autorilaulu, luule ja džässi festivalile nime „Detsembrivalgus“. Pärast S. Semenenko lahkumist me korraldame alates 2007. aastast igal detsembrikuul vahetult enne jõule festivali meie vanema sõbra Svetlana mälestuseks.
Ometi … kriisi alates, pärast aastat 2007 seiskus „Perekrjostoki“ nagu ka paljude teiste Tallinna loominguliste kollektiivide tormiline tegevus. Fondid peaaegu et lõpetasid ainelise toetuse jagamise, paljud huvitavad ja meie jaoks olulised projektid tuli ära jätta. Nõnda oleks selle aasta suvel saanud 80-aastaseks Mikael Tariverdijev, kelle suurmast möödub 15 aastat. Valmistasime ette suurepärase programmi, kavatsesime kutsuda mälestusõhtule tema lese Moskvast, aga võta näpust. Üritus jäi kõigepealt ära aprillis, nüüd plaanime korraldada selle oktoobris, ent kõik seisab endiselt vahendite puudumise taga. Jõudumööda abistab Vene loominguliste kollektiivide ühendus „Sadko“, mis tegutseb  Vene Kultuurikeskuses, mida juhib J.T. Poljakov. Seda on vähe, aga aitäh sellegi eest.
2007. aastal kasvas meie pere – Rita abiellus ja aasta hiljem sai emaks, kinkides mulle kauaoodatud toreda lapselapse Stepani (või nagu mina teda kutsun, Stepa). Hoolt tuli juurde, kuid see on meeldiv – puhas õnn on lapselapse peokest oma käes hoida.

2009. aastal toimus minu elus veel üks rõõmus sündmus, nädalalehe „Den za dnjom“ vahendusel sain teada Sankt Peterburis toimuva Euroopa vene keele festivalil osalemise tingimused. Otsustasin jõudu proovida. Esimese vooru ülesanded sisaldasid „kavalaid“ küsimusi vene klassikaliste kirjandusteoste kohta, teises voorus tuli kirjutada esse teemal „Ilma minuta ei ole rahvas täielik“ ning kahe vooru kokkuvõttes kutsuti mind osalema kolmandas voorus, sedapuhku Piiteris. Ka seal tuli kirjutada essee, kusjuures 30 minutiga. Etteantud teemal ei tulnud mul midagi välja, kuid komisjoni loal esitasin nende hindamisele oma luuletused mulle teemalt lähedasest kogumikust. Kokkuvõttes selgus, et luuletusi ei kirjutanud peale minu mitte keegi ning ma sain oma luuletuste eest kiita. Festivalil osalesin kahes nominatsioonis – literaadi ning oma laulude autori ja esitajana. Sain kaks diplomit ja kingitused korralduskomiteelt. Ent mis peatähtis, ma sain uusi sõpru mitmelt maalt ning rõõmustav oli näha, et noorem põlvkond õpib SUURT JA VÕIMSAT (ilma jutumärkideta) vene keelt ja isegi loob selles luuletusi ja laule. Selle aasta aprillis täitus minu „helesinine unistus“ – Rita kinkis mulle reisi Pariisi, millest olin oma nooruseast peale unistanud.
Igal suvel sõidan kodumaile Venemaale, kus sugulasi mul ei ole, kuid on vanaema haud „Gigandis“ ja hulgaliselt sõpru, kes veel elavad Rostovis, Aasovis, Piiteris, Kostromas ja Petrozavodskis.
Mis veel on minu jaoks tähtis? – Loomad. Kogu elu, kus me ka poleks elanud, oli meil mitu looma. Ma korjasin üles, toitsin ja ravisin kodutuid vaesekesi ning see valmistas mulle rõõmu ja andis hingerahu. Palju närve ja jõudu raiskas Vaidas võitlus kassi- ja koeravihkajatega, ent ajapikku suutsin oma külas korra maksma panna. Astusin Eesti Loomakaitse Seltsi, mind hakkasid loomatoiduga abistama üle Eesti tuntud Heiki Valner ja seltsi aktivist Loone Ots. 2003. aastal käis ta koos oma üliõpilastega Vaidas, kus nad tegid minu tööst loomadega videofilmi eesti, vene ja inglise keeles.
„Uued ajad – uued laulud“ (niisamuti uued pühad). Viimastel aastatel tegelen puhtast entusiasmist Vaida laste muusikaoskusega, õpetan laulmist ja isegi tantsimist. Peame koos külarahvaga jõule, naistepäeva, emadepäeva, tähistame laste sünnipäevi. Siin on mul tublisti abiks laste vanemad, eriti perekonnad Grigorjev ja Koch. (Arvan, et kui nad seda Internetist või raamatust loevad, siis on neil meeldiv oma nimesid kohata).
Üldiselt pean oma elu õnnestunuks, mind ümbritsevad armastatud inimesed – mees, tütar, tütrepoeg ja väimees. Käime sõbralikult läbi ka Alduri esimese perega, tema naine ja täiskasvanud pojad koos oma lastega käivad meie pool Vaidas, et koos meiega ühiselt pühi pidaga. Meil on tütrega oma „vaimsuse saareke“ – lauluteater „Perekrjostok“ ning meil ei ole igav elada, meid ümbritsevad meile hingelt lähedased inimesed. Mulle valmistavad rõõmu minu 6 sõbralikku „šeflusalust“kodukassi, aga ka koerad, kassid, siilid ja linnud õues.
Olen oma koha elus leidnud ega kahetse vähimalgi määral, et asusin elama Eestisse. See maa võttis minu ja mu perekonna sõbralikult vastu ja ega minagi ei ole Eestile kasutu olnud, jättes oskustmööda siia oma jälje.

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond